Talvine Tantsupidu ehk Forrest Gump

Kui tantsupeost juttu, siis seal nad ju tuttavaks saidki.
Memm ja Taat.
Taat oli matnud endast vanema naise, Mati ema
ja vaatas ringi noore "rikkumata" tüdruku järele. 
Ja kohvik oli selline, kus käidi päeval sageli "istumas"
ning mindi sõpradega edasi bridži mängima.
Keegi sealt kaardiseltskonnast rääkiski
noorest tuhkblondide juustega näitsikust.
Ja imelik, et Mamma pygas tydrukul
just sel päeval juukseid. 
Kogu aeg sai ühelt poolt lyhem kui teiselt
ja siis oli vaja ka teiselt poolt lyhemaks võtta 
ja yhelt poolt ja teiselt poolt ja teiselt poolt ja yhelt poolt. Kuni tuligi  moodne poisipea.
Sellise Ema ehk Mamma pygatud peaga läkski Memmeke vastu oma niiöelda elutantsule.
Kohvikus oli hämar. Väikesed lambid seinte küljes heitsid ylespoole mahedaid kollakaid sõõre. 
Kuigi poleks pidand valgustama neid seinu vaid
ikka inimesi seal laudade ääres.
Punane vein sillerdamas pokaalis. Ainuomased magusad kohvikulõhnad. Tšello ja viiul. Vana klaver. Mehed teevad tualettruumis suitsu ja kõõritavad ukse vahelt, 
kust imbub ruumi kirbemaid mehelikumaid lõhnu. Klatšimoorid podisevad. Kas keegi ytles, et ära vaata,
see ilus tüdruk pole sinu jaoks.
See oli vist ikka yhel teisel peol. Et sellist mõtetki ei maksa pähe lasta, siis tuli midagi valget ja kanget hinge alla võtta. Või siiski mitte. Pintsaku nööbid kinni ja kuraasi küll.
Algul tuli tantsima kutsuda see teine tüdruk, 
kes ei tundunud nii eriline. 
Siis võis minna suure kummardusega ka tolle blondi juurde. 
Nii nagu elus järgmistelgi kordadel juhtuma hakkas. Tantsitada tydrukuid hullupööra,
aga kui keegi teine eluvend selle lapseliku blondiinikesega tantsima julges minna, siis panna prillid tasku ja kutsuda too seltsimees nurga taha "juttu puhuma" : )
Kas lugu ikka nii hull oli? Aga viiul ja tšello mängivad fokstrotti ja ümmarguste prillidega noormees laulab neiule kõrva sisse "Pau-la, sul on poisipea ... ja see on väga hea ..." Ja ruum muutub ning muusika kaob ning
läheb meelest, kes sa oled.
Ja sa oled korraga tudengipeol ja su juuksed pole blondid vaid pikad sirged šatäänid ning tukk kulmudeni , sest sa vihkad poisipead ning juuste lõikamist.
Laulik teeb discot ja sa istud enda kursavenna kõrval, ajad temaga mõnusat juttu maast ja ilmast ...
Korraga See poiss, tuleb ka korraks Vello juurde juttu puhuma, küsib teilt, kas ta tohib sind natukeseks tantsima paluda. Aga see on ju seesama yhika peal kuulus Mees, kes   nii hästi ja loomulikult just äsja lavaaugus taielnud oli. Taielnud on vale sõna, sest ta oli ju laval sama loomulik kui kala vees. Tommist (sellest, kes Väikest Printsi mängind ja seitse korda teatris Hamletit vaatamas käinud) iga kell parem. Ja nüüd ta keerutab sind yhtepidi ja vastupäeva teistpidi ka.
Nii, et sul pea hakkab ringi käima ning unustad
ennast täiesti. 
Kui esimene tants läbi, siis ta vabandab selle pärast ning
selgub, et tema ongi põhiliselt keldri ehk teiste sõnadega rebaste uru rämpsust puhtaks rookind ja peo jaoks korda sättind. Lõpuks te ei lähegi enam kohale ja tantsite ning tantsite nagu te eluilmas enam kunagi ei tantsi.
Kuid seda sa siis ei tea.
Kõik on kuhugi kadunud või koju läinud. Vaid vana Volkonski, Volk ise istub pingil ja vaatab elu pealt. Ka muusikat pole tunda. Ainult seda, kuidas see poiss sulle kõrva puhub rütmilist heli, mida su trumminahad eluilmaski
kuulnud pole ja nüüd te lihtsalt tammute aeglaselt teineteise embuses ning tema sõrm liigub peopesal just
sellel kohal, kust Jeesusel ristilöömise nael läbi tungis.
Ja su teadvus on avardunud sinnani tagasi, kus ka sul oli poisipea ja nii lühikene seelik, et poistel oli häbi tüdrukutest allpool trepist üles minna.  Võimendi vilistas vahetevahel kõrvu kriipivalt ja loo lõppedes huilgas ning vilistas rahvas. Ja akendest tahtsid linna kutid gymnaasiumi-omade
peole ronida. Aga ei, see oli vist hoopis Pihkvamaal või Mihhailovskoje kandis, kus oli mingi vene pralle,
kus babad istusid ja plaksutasid seina ääres kaasa ning vene eided tantsisid omavahel, mis jõle. Ning meie poisid proovisid kaitsvat ringi teha, sest asi hakkas mölluks kätte minema. Jah, venelased ja kirjatsurad ning heal juhul
mõlemad ühes. Ning mingi teadmine, et looduses naispoolel on ette nähtud kestad välja sülitada ning süüa vaid magusat sisu. Ja siis ta tuleb ning võtab sind tantsima, kes ta on nii üle meeter yheksakümne. Ja sa proovid asja naljaks pöörata ning kui ta tänab sind tantsu eest, siis ütled sellele koljatile "kukulaps". Aga ta tuleb teist korda jälle. 
 

Kui sinusugust Pöial-Liisit, kes sa oled kogu aeg hädas olnud nende väikest kasvu poisikestega, kutsub keset põrandat seesugune hiiglane, siis ei saa kahtlustki olla,

et sa talle ypriski meeldid. Vähemasti loob sinu peakene selliseid segaseid ja naljakaid kujutelmi. Ja naerma sind ajab ning õnnelikuks teeb. Ja sa keerutad õnnelikuna pärast ka yksi olleski toas ringi ...
Aga ei. See oli vist ikka maagümnaasiumi, praeguse kesklinna kooli saalis ...
Just selles punastest tellistest majas ongi olnud kaks ära käimist või enda unustamist.

Ehk kunagi kirjutatakse ka sellest teisest, kuid nüüd on vaja
käeimasolev  tantsupeo-saaga lõpuni jutustada. 

Väga imelikud asjad juhtuvad tantsides. Tol teisel suuremal inimolendil on kirbe higi lõhn, mis on vastik. 

Kuid su peas käib plõks ja nüüd tundub, et see
polegi räige vaid hoopis mehelik ja nii on õige.

Ja laulu kaasa inisemine, mis ei tule su kõrva äärest,

vaid kusagilt ta rinnakorvi seest, kuhu su kõrv ju ainult ulatubki. 

Ja siis sa hakkad mõtlema, et kui see on armastus, siis miks sa kunagi teda unes ei näe. Ning kui see pole armastus,
siis miks sa talle vahetpidamata mõtled. Ning sa mõtled kuidagi haiglaselt juba ette, et varsti ta avastab, et sa polegi selline nagu ta arvab ja kedagi teist talle olulist inimest sa kyll koos temaga olemast keelata ei oskaks. Kui sa olid laps, siis olid seksuaalne olend, kuid armununa jätad selle osa millegipärast teise inimese kanda.  Või mis see seksuaalsus siis üldse on? 

Ta ei tule ju su armsast ihust ja selgest kehast,
vaid mõtted ja tunded on see tants, mille järgi keha tantsib ...
Ausalt öeldes piisaks sulle lihtsalt sellest, et ta on olemas ja oleks tunne. A sinus on niipalju mõistust kyll, et aru saada:
omanditundeta ykski suhe ju ei toimi. Või toimib? Tollaal vähemasti sa 

selliseid mõtteid mõlgutad nii et pea suitseb.  Ja vb oli unenägude
puudumisel õigus ...
Lihtsalt sinus endas on niipalju väge,
et kuhugi pidi see ju minema. Hirmus oleks, kui see
olekski su sisse kinni jäänud. Ja sa tantsid ja tantsid ning unustad maailma. On vaid pimeduses keerlevad inimkogud ning lava, kus kuldses vaikuses laulab bänd 

"pääsu, lennu eel, udu üle vee ....."

............