Talvine Tantsupidu ehk Forrest Gump

Sa tantsid ja tantsid ja tantsid
ning unustad oma käed ja jalad.

On vaid pimeduses keerlevad inimkogud
ning lava,
kus tontliku punase valguse paistel laulab bänd
 "pääsu, lennu eel, udu üle vee .....", 
" tõuseb varjude siluett ..."
"päikse kaisus vanal kastanil ..."
"päikse kaisus vanal kastanil ..."
Ja korraga kaob aeg ja ruum ning sa kukuksid
kui ei toetataks. . . .

...

Ja nyyd leiad end jutustamast lugu vanast koolimajast,
kuhu tuldi kokku tantsuõhtut pidama.
Kõigepealt pidi vaatama muidugi eeskava.
Selleks, et tekiks koht, kus näitemäng maha mängida,
oli vaja häste palju pikki puupinke,
millest moodustati lava.
Lava sai tavalisest põrandast puupinkide jagu kõrgem.

Väike tüdruk istub  ja vaatab … 
Klassituppa toodud noored kased lõhnavad. 

Hämar mahe videvik mähib punase koolimaja sisse.
Heinamaal tõusev kuu on kuuseokastesse kinni jäänud.

Kuid lava on nüüd üleni valgust täis.
Näidendi kangelanna on kahest valgest pearätist
õmmelnud endale pluusi, huuled punaseks mukkind
ning pahvib suitsu, mille rõngad jäävad kardinate ette hõljuma ka siis
kui näitemäng juba läbi.
Nyyd hakkab pillisamees lõõtsa tõmbama ning see kostub jõeni, mis peaks seal kusagil ju olema.
Udu kallaste kohal ja tirtsude sirin.

Nyyd me istumegi hämaras saalis ja vaatame,
kuidas paarid keerlevad...
Ning mõtleme, kes sobiks kellega paremini.
Väikese tüdrukutirtsu lemmik on üks energilisem noormees, kelles palju kuraasi ja särtsu,
kuid kes tüdruku suureks kurvastuseks palub tantsima
mingeid ilmetumaid naisi.
Yldse väikese lapse pilgule tunduvad need mehed seal ilusad ja neile väärilisi naisi nagu polekski.
Mingi neiu on, kuid see tantsib kogu aeg ainult
yhe noormehega, kellesse ta näib väga kiindunud olevat.
Toetab vahel otsaesise ta õlale
või nopib pintsakult õrnalt mingi olematu kübeme.
Kyll oleks tahtnud, et see energiline ja särtsakas poiss
oleks tema tantsima võtnud.
Nemad kahekesi tunduvad koos kõige õigemad.

Aga inimesed on oma kiindumustes pimedad.
Või ehk mitte.

Ehk on pime hoopis vaatleja, kelleks on tol korral väike tüdruk.
Või taipab plikake ära, et noormees oleks tõeliselt tahtnud tantsida tolle yhega ja need teised olid vaid näitamiseks,
et vaat kui uhke mees ma olen .... 
Või et peita endas, mis niikuinii tundub võimatu.
Kuid korraga ei vaata sa enam pingi peal teiste tantsu pealt,
vaid oled ise kesk ringi, kaks silma säramas.
Keegi sind ei näe, kuid sa ise tead, et tantsid.
Kes sind palus ja milleks, seda teised ei näe, 
sest ka nemad on peol.
Sa oled  kiigel ning teie juuksed segunevad soojas hingeõhus kõigiga.
Kuumadest kätest tulvab rohekaid helinaid,mis muutuvad sinisteks, purpurpunasteks, kuldseteks.
Nad keerlevad ja muutuvad su sees uskumatuks
naeruhelinaks.
Sa kajad vastu, sa kajad õnnelikult vastu .... ,
sest olete nyyd mets, kus kõrgetel kuuskedel süüdatakse küünlaid,
millelt võtab tuld tähine taevas.
Kui laps hiljem üles teisele korrusele tuttu hakkab minema,

näeb ta,
et tädipoeg Indrek magab pööningul sarikate all pisitilluke kassipoeg kaisus.
Hämaras toas tukastab aga väike Tita,
kelle vanemad  veel all saalis tantsu vihuvad.
Laps võtab padja alt puhta triigitud kribuliste õitega öösärgi.
Sel ööl tuleb ta juurde Nõiamoor
ja  hakkab teda pika kondise ninaga torkima. 
Vanamamma topib talle kaitseks yha uusi ja uusi riideid selga.
Kõige yle saab sitsist roheliste lilledega öösärk.
Mamma loeb nõiale loitsusõnu peale:
„Ää tule vana paha meite last kondise ninaga torkima,
 ää tule ... !“
Korraks ehmub tirts  ärkvele,
et siis uuesti uinuda ning unenägu teiseks mõelda.
Tol korral õpib ta hirmu vastu
end une ja  nägude sisse nõiduma
ning maailma yha uuesti ja uuesti looma …

...

Vaid valged pilved sõuavad üle taeva
ning vesi linnuteel sillerdab
ja neil,

kes uuesti tulevad ning seda järgivad,
saab ehk kunagi kergem . . .