Head uut 2016. aastat! С новым годом! Happy new year 2016! Onnellista uutta vuotta! Glückliches neues Jahr!

Vanast albumist. Koos vennaga

Viljandis on täna õhtul lumi maas. Raamatukokku saabus Kondase keskuse jõulukaart

Meie koridori uks on ka siin kaardil :)

Oleksin ka enda näitusega nagu sellele tekstile alla kirjutanud: trash-artist Kalli :)

28. nov. 2015 (akryyl, kasutatud soome papp)

Valuoja 22. novembri hommikul

Kalli Kuhi "Aeg" Suure-Jaanis Kondase majas "Taaskasutatud Aja" näitusel

Aja silmad ja Kuu (või "Kakuke") näitusel "Taaskasutatud Aeg" Suure-Jaanis Kondase maja aknal 2015. novembris

Kalli Kuhi näitus "Taaskasutatud Aeg" Suure-Jaani raamatukogus Kondase majas. Pilte näituselt

Kuu muutlik nägu (akryyl, kingikarp, 2015, mardilaupäeva hilja õhtul)

Peale kellakeeramist

muutus aeg nii õigeks,
et maailm läks tasakaalust välja

Romantiline Marc Chagall

https://www.facebook.com/713354805354554/videos/853646687992031/

Täna, 31. okt. võetakse näitus "Pyhaline/prügiline" Kullo lastegaleriist maha ja sõidab Suure-Jaani raamatukokku

Ajajõgi (akryyl, puitplaat, 2015 märts)

Ajakihid kohtusid seal Kullos: Kooliaeg, Keskaeg. Luige aeg. Sinijärve aeg. Kullos endise juhataja aeg. Kõik ...

Kuidagi mystiline oli see olemine 17. okt. Kullo galeriis.

Hästi ilus. Viivi Luik on selles majas üleval korrusel elanud ja Sinijärvi ja teisi tulevasi talente kunagi Laste Loomingumaja poisteringis käinud. Väikesel siseõuel olid linnusöötmismajas kaks tuvi koos. Porikärbes lendas uniselt ringi nagu keskaegne vaim. Kui mina oma oopust laulma hakkasin, siis ilmus vaikselt väikesest garderoobikesest Valvur Marika, kes näib siin keskajast peale olemas olnud ja pajataski Luigest, Sinijärvest ja matelkorstnast. Karumõmmiga madonna sisse libises vaimu vari...

Väike meditatsioonihetk Kullo Lastegaleriis

Pyhaline prügiline Kullo Lastegaleriis. Hetki näituse avamiselt

Performance. Kinga proovimas. Tuhkatriinule natuke suured. Madonna jaoks kõlbavad kyll.

 

Jalanõud on vahetatud. Madonna (Tuhkatriinu) sai kingad. Ballile?!

https://www.facebook.com/arteide.org/videos/794382080583286/

Väike näituse avamine täna 10. okt. kell 17.30-18.30, suur avamine 17. okt. kell 15-18. Pyhaline/prügiline 6.-24. okt. Kullo Lastegaleriis Tallinna vanalinnas Kuninga 6

Väike näituse avamine täna 10. okt. kell 17.30-18.30, suur avamine 17. okt. kell 15-18. Pyhaline/prügiline 6.-24. okt. Kullo Lastegaleriis Tallinna vanalinnas Kuninga 6

Pierrot (poolik akryylmaal, puitplaat-tootejäk august 2015)

Pierrot (poolik akryylmaal 2015)

Alles täna sain raamatu

Raamat 9. september 2015 (akrüül, kasutatud postipakend ja kilude pakend)

Poisi jalgratas (akryyl, puitplaat-tootejääk, 2015)

Poisi jalgratas (E= muusika järgi maalitud) (akryyl, puitplaat-tootejääk, 2015)

Valuoja (õli, peegel, 9. august 2015)

Yks laevuke läks yle vee, läks yle vee ja lainete ... (Poolik maal, 29.07.2015, akryyl, värvitud saepuruplaat)

Yks laevuke läks yle vee, läks yle vee ja lainete

(2015, akryyl, värvitud saepuruplaat)

Metsaelanikud ja Metsavana (akryyl, kasetoht)

Metsaelanikud ja Metsavana (28. juunil 2015) akryyl, kasetoht

Inimpuu. (Metsaelanikud tulid ise maalimise käigus. Olenevalt vaataja tujust võib näha kas seljaga istuvat tuvi või pesa poole lendavat lindu. Oksakohad on markeeritud. Puu syda on aus.)

 
Inimpuu pakul koos metsaelanikega
(11. juuni 2015) akryyl, puupakk

Kalli näituse lõpetamisel Kondase keskuses Reet Talimaa nähtuna

Kalli Kuhi näituse lõpetamisel Kondase keskuses 26. aprillil 2015 Reet Talimaa nähtuna

Kalli Kuhi Näod pakul (2015, 15/16 mai) akryyl, männipakk

Kalli Kuhi näituse "Trash ja püha ehk püha prügi" lõpetamine 26. märtsil 2015

Kalli ja Enno. Fotograaf  Vladimir Kuhi

Kalli ja Kersti. Fotograaf Vladimir 

Kuhi

                                                                                                          Kalli Kuhi enda näituse plakatiga.
Fotograaf Kersti Vaks

Kalli Kuhi näituse "Trash ja püha ehk püha prügi " avamine Kondase keskuses 28. märtsil 2015

Kalli ja Rein Grünbach. Fotograaf Jaan Männik

 Kalli ja Rosin. Fotograaf Jaan Männik

 Kalli, Sirts ja Paul. Fotograaf Jaan Männik

Kalli ja Gregor Taul. Fotograaf Jaan Männik

Kalli Kuhi näituse "Trash ja püha ehk püha prügi" avamine Kondase Keskuses 28. märtsil 2015. Fotograaf Rein Grünbach

Kalli Kuhi näituse "Trash ja püha ehk püha prügi" avamine Viljandis Kondase Keskuses 28. märtsil 2015. Fotograaf Rein Grünbach

See on Kalli Kuhi mängutoosiga enda näituse "Trash ja püha ehk püha prügi" mitteamelikul avamisel 

Kalli Kuhi "Trash and sacred or the sacred garbage"

Foto Maire Killar

Kalli Kuhi trash art

26. märtsist 29. aprillini on Kondase keskuse teise korruse näitusesaalis avatud viljandlase Kalli Kuhi esimene isikunäitus “Trash ja püha ehk püha prügi”. (English below)
Kalli Kuhi juhatab näituse sisse järgmiste sõnadega:
“Näituse pealkiri sisaldab prügi selles mõttes, et inglise keel eestikeelses tekstis on ise juba prügine. Mis on elus püha ja mis on prügi? Püüan otsida neile küsimustele vastuseid või jätta otsi lahtiseks. Mida teha oma prügiga, mis vahel võib olla ka kallis ja püha? Kust jookseb piir? Kas kõik on nii nagu näib? Vahel seisan valiku ees ja keegi ei ütle vastuseid ette.”
Kalli Kuhi on sündinud Viljandis, sealkandis, kus kunagi asus ohvitseride kasiino ja kuhu peatselt kolib laste kunstikool. Tema esimene kokkupuude kunstiga oli seotud emapoolse sugulase Raivo Korstnikuga, kunstinstituudi õppejõu ja kunstnikuga, kes tegi temast pastellmaali. Kuhi mäletab, kui kaua tuli vaikselt istuda, et kunstnik joonistada saaks. Hiljem käis Tallinnas ka tema ateljees, kus oli palju värvilisest klaasist pudeleid, vanu kohviveskeid ja muud põnevat. Kõige rohkem lummas teda õlivärvi lõhn.
Kalli Kuhi ema oli lapsena koolis käies elanud Tallinnas oma tädi juures, kes elas Anton Hansen Tammsaarega ühes majas. Ema sõbranna ja täditütar oli Rita Kostabi, kes emigreerus enne nõukogude võimu tulekut Ameerika Ühendriikidesse. Algas kirjavahetus, mida ka lastel lubati lugeda. Nii sai ta teada, et ema täditütre poeg, Kalev-Mark Kostabi, küpsetas koolivaheajal pannkooke. Hiljem tuli teateid juba Kalev-Marki näitustest ja Kostabi Worldist. Üheksakümnendatel tulid Rita, Kalev ja teised sugulased Eestisse külla.
Koolis oli Kalli Kuhi joonistamise ja joonestuse õpetajaks legendaarne Rein Grünbach, kelle juures ta ka kunstiringis käis. Tartu Ülikoolis õppides käis Kuhi ka mõned korrad kunstikabinetis, kus tol ajal oli juhatajaks Andrus Kasemaa. Peale laste sündi jäi joonistamine katki, kuigi näituste külastamist ta pooleli ei jätnud.
Mõned aastad tagasi jäi Kuhi ootamatult haigeks ja hakkas jälle maalima. Sel ajal korraldasid Kristiina Ehin ja Vilja Volmer Kondase keskuses Värske Loomingu Salongi, kus käesoleva näituse autor hakkas esimest korda oma maale näitama. Sealt saigi see näitus alguse.
*
Teksti koostasid Kalli Kuhi ja Gregor Taul.
Kondase keskuses näituseid 2015. aastal toetab Kultuuriministeerium.
*
Kalli Kuhi Trash and sacred or the sacred garbage
From the 26th of March until the 29th of April 2015 we are exhibiting Kalli Kuhi’s first solo show at our second floor gallery.
Here’s what Kalli Kuhi has to say about her first exhibition:
“I was born in Viljandi in a traditional red brick house. Our house was not far from the pre-war Officer’s Casino. The little park next to our house was called Children’s Park.  A hundred years ago one of the most important Estonian poets – Juhan Liiv – lived next to this park.
A few years later we moved to a house near the St Paul’s Church in Viljandi. I loved to play in the grassy fields around the church and during winter all the kids from the neighbourhood went skiing and sleighing to the hills surrounding the ruins of Viljandi castle. I liked drawing from an eraly age. My step brother, who was 10 years older than me, was very good in drawing. My mothr’s relative, Raivo Korstnik, an artist who taught at the State Art Institute, made a pastel drawing of me (sadly only a photo of it remains). I remember that I had to sit for so long to wait for the artist to finish his job. Later we also visited his studio which was full of colourful glass bottles, old coffee mills and other things of interest. Most of all I was taken by the smell of oil paint.
When my mother went to school in Tallinn, she used to stay at my aunt’s house. They were living in the same house with one of the most important Estonian writers, Anton Hansen Tammsaare. My mother’s best friend was my aunt’s daughter Rita Kostabi, who later emmigrated to the United States of America. They started sending each other letters, which we the kids were allowed to read as well. In one of those letter I read that Kalev Mark Kostabi, Rita’s son, loved to bake pancakes during the school holidays. Many years later we started to hear about the Kostabi World and Kalev Mark’s success as an artist. After Estonia was liberated, Rita, Kalev Mark and our other relatives came to visit us in Estonia. My mother baked pancakes.
At school my art teacher was the legendary Rein Grünbach. Later, while studying at Tartu University I took part of the university’s art salon, which was run by Andrus Kasemaa at that time. After the birth of my children I stopped drawing, though I never stopped visiting art exhibitions. In 2011 I fell ill unexpectedly and starting drawing and painting. Back then Kristiina Ehin and Vilja Volmer were organizing the Värske Loomingu Art Salon at Kondas Centre. I started taking part of them by receiting my poems and exhibitiing my paintings. This is were this exhibition was born.”
*
Exhibition at Kondas Centre in 2015 are kindly supported by the Estonian Ministry of Culture.

Talvine linnulaud seemnega

Puu, akryyl, 6. jaan. 2013 ja 7. veebr. 2015

Ma(a)

Paluja (akryyl, lõuend, 2012 märts)

Talvine Tantsupidu ehk Forrest Gump

Kui tantsupeost juttu, siis seal nad ju tuttavaks saidki.
Memm ja Taat.
Taat oli matnud endast vanema naise, Mati ema
ja vaatas ringi noore "rikkumata" tüdruku järele. 
Ja kohvik oli selline, kus käidi päeval sageli "istumas"
ning mindi sõpradega edasi bridži mängima.
Keegi sealt kaardiseltskonnast rääkiski
noorest tuhkblondide juustega näitsikust.
Ja imelik, et Mamma pygas tydrukul
just sel päeval juukseid. 
Kogu aeg sai ühelt poolt lyhem kui teiselt
ja siis oli vaja ka teiselt poolt lyhemaks võtta 
ja yhelt poolt ja teiselt poolt ja teiselt poolt ja yhelt poolt. Kuni tuligi  moodne poisipea.
Sellise Ema ehk Mamma pygatud peaga läkski Memmeke vastu oma niiöelda elutantsule.
Kohvikus oli hämar. Väikesed lambid seinte küljes heitsid ylespoole mahedaid kollakaid sõõre. 
Kuigi poleks pidand valgustama neid seinu vaid
ikka inimesi seal laudade ääres.
Punane vein sillerdamas pokaalis. Ainuomased magusad kohvikulõhnad. Tšello ja viiul. Vana klaver. Mehed teevad tualettruumis suitsu ja kõõritavad ukse vahelt, 
kust imbub ruumi kirbemaid mehelikumaid lõhnu. Klatšimoorid podisevad. Kas keegi ytles, et ära vaata,
see ilus tüdruk pole sinu jaoks.
See oli vist ikka yhel teisel peol. Et sellist mõtetki ei maksa pähe lasta, siis tuli midagi valget ja kanget hinge alla võtta. Või siiski mitte. Pintsaku nööbid kinni ja kuraasi küll.
Algul tuli tantsima kutsuda see teine tüdruk, 
kes ei tundunud nii eriline. 
Siis võis minna suure kummardusega ka tolle blondi juurde. 
Nii nagu elus järgmistelgi kordadel juhtuma hakkas. Tantsitada tydrukuid hullupööra,
aga kui keegi teine eluvend selle lapseliku blondiinikesega tantsima julges minna, siis panna prillid tasku ja kutsuda too seltsimees nurga taha "juttu puhuma" : )
Kas lugu ikka nii hull oli? Aga viiul ja tšello mängivad fokstrotti ja ümmarguste prillidega noormees laulab neiule kõrva sisse "Pau-la, sul on poisipea ... ja see on väga hea ..." Ja ruum muutub ning muusika kaob ning
läheb meelest, kes sa oled.
Ja sa oled korraga tudengipeol ja su juuksed pole blondid vaid pikad sirged šatäänid ning tukk kulmudeni , sest sa vihkad poisipead ning juuste lõikamist.
Laulik teeb discot ja sa istud enda kursavenna kõrval, ajad temaga mõnusat juttu maast ja ilmast ...
Korraga See poiss, tuleb ka korraks Vello juurde juttu puhuma, küsib teilt, kas ta tohib sind natukeseks tantsima paluda. Aga see on ju seesama yhika peal kuulus Mees, kes   nii hästi ja loomulikult just äsja lavaaugus taielnud oli. Taielnud on vale sõna, sest ta oli ju laval sama loomulik kui kala vees. Tommist (sellest, kes Väikest Printsi mängind ja seitse korda teatris Hamletit vaatamas käinud) iga kell parem. Ja nüüd ta keerutab sind yhtepidi ja vastupäeva teistpidi ka.
Nii, et sul pea hakkab ringi käima ning unustad
ennast täiesti. 
Kui esimene tants läbi, siis ta vabandab selle pärast ning
selgub, et tema ongi põhiliselt keldri ehk teiste sõnadega rebaste uru rämpsust puhtaks rookind ja peo jaoks korda sättind. Lõpuks te ei lähegi enam kohale ja tantsite ning tantsite nagu te eluilmas enam kunagi ei tantsi.
Kuid seda sa siis ei tea.
Kõik on kuhugi kadunud või koju läinud. Vaid vana Volkonski, Volk ise istub pingil ja vaatab elu pealt. Ka muusikat pole tunda. Ainult seda, kuidas see poiss sulle kõrva puhub rütmilist heli, mida su trumminahad eluilmaski
kuulnud pole ja nüüd te lihtsalt tammute aeglaselt teineteise embuses ning tema sõrm liigub peopesal just
sellel kohal, kust Jeesusel ristilöömise nael läbi tungis.
Ja su teadvus on avardunud sinnani tagasi, kus ka sul oli poisipea ja nii lühikene seelik, et poistel oli häbi tüdrukutest allpool trepist üles minna.  Võimendi vilistas vahetevahel kõrvu kriipivalt ja loo lõppedes huilgas ning vilistas rahvas. Ja akendest tahtsid linna kutid gymnaasiumi-omade
peole ronida. Aga ei, see oli vist hoopis Pihkvamaal või Mihhailovskoje kandis, kus oli mingi vene pralle,
kus babad istusid ja plaksutasid seina ääres kaasa ning vene eided tantsisid omavahel, mis jõle. Ning meie poisid proovisid kaitsvat ringi teha, sest asi hakkas mölluks kätte minema. Jah, venelased ja kirjatsurad ning heal juhul
mõlemad ühes. Ning mingi teadmine, et looduses naispoolel on ette nähtud kestad välja sülitada ning süüa vaid magusat sisu. Ja siis ta tuleb ning võtab sind tantsima, kes ta on nii üle meeter yheksakümne. Ja sa proovid asja naljaks pöörata ning kui ta tänab sind tantsu eest, siis ütled sellele koljatile "kukulaps". Aga ta tuleb teist korda jälle. 
 

Kui sinusugust Pöial-Liisit, kes sa oled kogu aeg hädas olnud nende väikest kasvu poisikestega, kutsub keset põrandat seesugune hiiglane, siis ei saa kahtlustki olla,

et sa talle ypriski meeldid. Vähemasti loob sinu peakene selliseid segaseid ja naljakaid kujutelmi. Ja naerma sind ajab ning õnnelikuks teeb. Ja sa keerutad õnnelikuna pärast ka yksi olleski toas ringi ...
Aga ei. See oli vist ikka maagümnaasiumi, praeguse kesklinna kooli saalis ...
Just selles punastest tellistest majas ongi olnud kaks ära käimist või enda unustamist.

Ehk kunagi kirjutatakse ka sellest teisest, kuid nüüd on vaja
käeimasolev  tantsupeo-saaga lõpuni jutustada. 

Väga imelikud asjad juhtuvad tantsides. Tol teisel suuremal inimolendil on kirbe higi lõhn, mis on vastik. 

Kuid su peas käib plõks ja nüüd tundub, et see
polegi räige vaid hoopis mehelik ja nii on õige.

Ja laulu kaasa inisemine, mis ei tule su kõrva äärest,

vaid kusagilt ta rinnakorvi seest, kuhu su kõrv ju ainult ulatubki. 

Ja siis sa hakkad mõtlema, et kui see on armastus, siis miks sa kunagi teda unes ei näe. Ning kui see pole armastus,
siis miks sa talle vahetpidamata mõtled. Ning sa mõtled kuidagi haiglaselt juba ette, et varsti ta avastab, et sa polegi selline nagu ta arvab ja kedagi teist talle olulist inimest sa kyll koos temaga olemast keelata ei oskaks. Kui sa olid laps, siis olid seksuaalne olend, kuid armununa jätad selle osa millegipärast teise inimese kanda.  Või mis see seksuaalsus siis üldse on? 

Ta ei tule ju su armsast ihust ja selgest kehast,
vaid mõtted ja tunded on see tants, mille järgi keha tantsib ...
Ausalt öeldes piisaks sulle lihtsalt sellest, et ta on olemas ja oleks tunne. A sinus on niipalju mõistust kyll, et aru saada:
omanditundeta ykski suhe ju ei toimi. Või toimib? Tollaal vähemasti sa 

selliseid mõtteid mõlgutad nii et pea suitseb.  Ja vb oli unenägude
puudumisel õigus ...
Lihtsalt sinus endas on niipalju väge,
et kuhugi pidi see ju minema. Hirmus oleks, kui see
olekski su sisse kinni jäänud. Ja sa tantsid ja tantsid ning unustad maailma. On vaid pimeduses keerlevad inimkogud ning lava, kus kuldses vaikuses laulab bänd 

"pääsu, lennu eel, udu üle vee ....."

............

Talvine Tantsupidu ehk Forrest Gump

Sa tantsid ja tantsid ja tantsid
ning unustad oma käed ja jalad.

On vaid pimeduses keerlevad inimkogud
ning lava,
kus tontliku punase valguse paistel laulab bänd
 "pääsu, lennu eel, udu üle vee .....", 
" tõuseb varjude siluett ..."
"päikse kaisus vanal kastanil ..."
"päikse kaisus vanal kastanil ..."
Ja korraga kaob aeg ja ruum ning sa kukuksid
kui ei toetataks. . . .

...

Ja nyyd leiad end jutustamast lugu vanast koolimajast,
kuhu tuldi kokku tantsuõhtut pidama.
Kõigepealt pidi vaatama muidugi eeskava.
Selleks, et tekiks koht, kus näitemäng maha mängida,
oli vaja häste palju pikki puupinke,
millest moodustati lava.
Lava sai tavalisest põrandast puupinkide jagu kõrgem.

Väike tüdruk istub  ja vaatab … 
Klassituppa toodud noored kased lõhnavad. 

Hämar mahe videvik mähib punase koolimaja sisse.
Heinamaal tõusev kuu on kuuseokastesse kinni jäänud.

Kuid lava on nüüd üleni valgust täis.
Näidendi kangelanna on kahest valgest pearätist
õmmelnud endale pluusi, huuled punaseks mukkind
ning pahvib suitsu, mille rõngad jäävad kardinate ette hõljuma ka siis
kui näitemäng juba läbi.
Nyyd hakkab pillisamees lõõtsa tõmbama ning see kostub jõeni, mis peaks seal kusagil ju olema.
Udu kallaste kohal ja tirtsude sirin.

Nyyd me istumegi hämaras saalis ja vaatame,
kuidas paarid keerlevad...
Ning mõtleme, kes sobiks kellega paremini.
Väikese tüdrukutirtsu lemmik on üks energilisem noormees, kelles palju kuraasi ja särtsu,
kuid kes tüdruku suureks kurvastuseks palub tantsima
mingeid ilmetumaid naisi.
Yldse väikese lapse pilgule tunduvad need mehed seal ilusad ja neile väärilisi naisi nagu polekski.
Mingi neiu on, kuid see tantsib kogu aeg ainult
yhe noormehega, kellesse ta näib väga kiindunud olevat.
Toetab vahel otsaesise ta õlale
või nopib pintsakult õrnalt mingi olematu kübeme.
Kyll oleks tahtnud, et see energiline ja särtsakas poiss
oleks tema tantsima võtnud.
Nemad kahekesi tunduvad koos kõige õigemad.

Aga inimesed on oma kiindumustes pimedad.
Või ehk mitte.

Ehk on pime hoopis vaatleja, kelleks on tol korral väike tüdruk.
Või taipab plikake ära, et noormees oleks tõeliselt tahtnud tantsida tolle yhega ja need teised olid vaid näitamiseks,
et vaat kui uhke mees ma olen .... 
Või et peita endas, mis niikuinii tundub võimatu.
Kuid korraga ei vaata sa enam pingi peal teiste tantsu pealt,
vaid oled ise kesk ringi, kaks silma säramas.
Keegi sind ei näe, kuid sa ise tead, et tantsid.
Kes sind palus ja milleks, seda teised ei näe, 
sest ka nemad on peol.
Sa oled  kiigel ning teie juuksed segunevad soojas hingeõhus kõigiga.
Kuumadest kätest tulvab rohekaid helinaid,mis muutuvad sinisteks, purpurpunasteks, kuldseteks.
Nad keerlevad ja muutuvad su sees uskumatuks
naeruhelinaks.
Sa kajad vastu, sa kajad õnnelikult vastu .... ,
sest olete nyyd mets, kus kõrgetel kuuskedel süüdatakse küünlaid,
millelt võtab tuld tähine taevas.
Kui laps hiljem üles teisele korrusele tuttu hakkab minema,

näeb ta,
et tädipoeg Indrek magab pööningul sarikate all pisitilluke kassipoeg kaisus.
Hämaras toas tukastab aga väike Tita,
kelle vanemad  veel all saalis tantsu vihuvad.
Laps võtab padja alt puhta triigitud kribuliste õitega öösärgi.
Sel ööl tuleb ta juurde Nõiamoor
ja  hakkab teda pika kondise ninaga torkima. 
Vanamamma topib talle kaitseks yha uusi ja uusi riideid selga.
Kõige yle saab sitsist roheliste lilledega öösärk.
Mamma loeb nõiale loitsusõnu peale:
„Ää tule vana paha meite last kondise ninaga torkima,
 ää tule ... !“
Korraks ehmub tirts  ärkvele,
et siis uuesti uinuda ning unenägu teiseks mõelda.
Tol korral õpib ta hirmu vastu
end une ja  nägude sisse nõiduma
ning maailma yha uuesti ja uuesti looma …

...

Vaid valged pilved sõuavad üle taeva
ning vesi linnuteel sillerdab
ja neil,

kes uuesti tulevad ning seda järgivad,
saab ehk kunagi kergem . . .

Poisid ( tere 70-ndad)