Viljandimaalase sygis (kirjasõnas)

Loojuvast päikesest vasakul

haigla B korpuse seistsmenda korruse yhispalatis

arvab vana kirjanik, et tal on kollatõbi

Pisarad voolamas vaikselt ta karedaile põsile

Kahju viis Zarema õitesse uppunud aia,
Zarema, ta ei tule enam ... ?

Tytreke Anna sõitmas tagasi Ameerikasse yle suure lombi ...

Päikese  loojang pimestamas ta kuldseid  silmi
Ohvrikivi samblale langeb väikesest käest pihlamarja punetavhele tilk

Lind, kes enne kindlat tundi puhastas ladvas nokka,

pageb lehestikku

Läbipaistvad kiilid haihtuvad haldjatena unka-aukudesse

Päike on loojumas

Karula alleel kõlavad noore muusiku tyyned helid

Pildistaja käed on parempoolsesse tammevõrasse jäädvustanud

suure nina ja prillidega mehe näo

Tysedatest maakividest laotud mõisa väravavahimajake
on väiksem kui keegi kunagi arvata oskas

Kui keegi seal elaks, siis lummamajades saaks elada?

Veel pole päike mõelnud loojuda

Pihlamarjad Karula teel on teistmoodi hapuka maitsega

Vanad ristid ja hauaplaadid järveäärses salus

on ägisedes vajunud viltu

Tundmatul planeedil

vaatab kurva näoga mees illuminaatori aknast välja
nähes võõras päikesevalguses teadvuse ookeani

Armastatu ilmub talle maatriksina

Maakamarale jäänud vanal Emal

sajab helesinises toakeses rohekas-rohelist vihma

Päike on Maa peal loojumas

Pealinnast Viljandisse kylla sõitnud

kuldsete kuuekymnendate Ema
loeb sinise tindiga kirjutatud romaani musti lehekylgi,

et teada saada,

mida tundsid ta täiskasvanud pojad teismeeas Mustamäe kortermajas

Päikeseloojangul hakkab ta rääkima mobiiltelefoniga

ja joob dzinni, sest teda kasvatanud vanaema on ammu surnud

Lastehalvatust põdenud ema Lonni,

kelle õde Rita põgeneb sygisel yle mere

ja synnitab seal vennad Kostabid,

polnud lõpetanud lootmast imesse

Anton näeb oma teiselt korruselt väikest Lonnit

ja kirjutab ta haige jalaga Tiinaks,

kelle armastus teeb terveks

Iirimaal astub lennukist välja

lumivalgeks pleegitatud juustega õbluke naine,

et jõuda sygisesele pööriöörituaalile

haige jalaga hipist ravitsejamehega,

kes elab lubjatud väravavahimajakeses
hoolitsedes aia , lootusetult haigete, dementsete ja surijate eest ...

Loojuvas päikeses kasvavad nendest puud

Nii nad mäletavad oma eelmiste elude mälestust

ja hulkuma läinud kasutytart, kes pidi saama kuninga kaasaks,

Päike on loojangul kuldne

Varavanad vananevad noored edevad mehed

astuvad kuue sambaga valevasse majja,

et saada kirjanikuks ja õppida kirjutama juttu,

kuidas kirjandusest välja saada,

aga ei saa

Neil on tahtmine Wismari haiglast systi võtta,

sest Päike pole veel loojunud

83-me aastane koomast välja tulnud naine

niidab yksi Kolga-Jaani lähedal heina.

Kaheksa väepärna all talus kivi all

puhkab ta teine,

kiindunud silmadega mees

Kolmandaks kavaleriks tulnud aitaja,

vanast naisest  20 aastat noorem alkohoolik,

hukkub purjuspäi peale päikeseloojangut pimedal teel
peatades autosid nende ette hypates

Vana daami tytar  meilib Kanadast emale:

ärgu leinaku seda võõrast kalkarist varast ja võrukaela,

missiis, et ta ytleb oma onuks Alliksaare,

aga ema meelest olid tal ilusad kyyned ja varbad,

ehkki nägu pole enam meeles

Vana naine ei saa  kunagi sõita tytre ja lastelaste juurde 

Torontosse ja Calgarisse,

sest tal pea kumiseb ringi, kuulmist ei ole ja asjad ei pysi ka meeles

Yheksa tundi pealpool kuninglikke pilvi 

kui päike on hõbedaselt loojumas,

selleks ei jätku temal tervist, ei raha

Kui ta kylastas kunagi seda võõrast maad,

siis ta polnud õppinud selgeks inglise keelt,

ent yks mustanahaline politseinik 

juhatas talle õhtuhämaruses viisakalt teed

Pyhapäeviti istub punase torniga maakividest kiriku trepil kerjus

Plikana kõndis ta kodus ringiratast ymber ymmarguse tumeda laua,

padrates endale vaikse podinaga pikki muinasjutte

Kuid teda ei võetud kohe vastu valevasse kuue sambaga hoonesse

Klassiõed ei saanud talle laenata omi puhtaid teravate hammastega kamme,

sest nad olid juba haritud ja sisse saanud

Sisse saamata pole tal kuhugi välja astuda

alustamata lugu ei saa iial lõpetada

Seepärast ta nuuksub ja ymiseb ikka ja jälle

maakividest  ja punastest tellistest kiriku kiviplaatidest trepil,

mille kõrval näeb kiikumas hiliseid kuldvitsu ...

Kui kiriku uksed õhtuks lukku keeratakse

on kirikulised koju või surnuaeda läinud,

siis ymiseb eideke kiriku kylmadel soojenend kividel seni
kuni esimesed laternad syydatakse
ning vahtrad hakkavad heitma tumedat kollast varju
ta rohelistes lehtedes kumavale näole

ja liivasele teele, mäest allalaskuvale

Suudeldes arglikku suudlust
laseb ta Jumalal surisedes endasse laskuda

enne kui päike on punaselt loojund

või kui tähed hakkavad vilkuma 

ja langema vihmapiiskadena tuulisel mäel