Lind, kes enne kindlat tundi puhastas ladvas nokka,
pageb lehestikku
Läbipaistvad kiilid haihtuvad haldjatena unka-aukudesse
Päike on loojumas
Karula alleel kõlavad noore muusiku tyyned helid
Pildistaja käed on parempoolsesse tammevõrasse jäädvustanud
suure nina ja prillidega mehe näo
Tysedatest maakividest laotud mõisa väravavahimajake
on väiksem kui keegi kunagi arvata oskas
Kui keegi seal elaks, siis lummamajades saaks elada?
Veel pole päike mõelnud loojuda
Pihlamarjad Karula teel on teistmoodi hapuka maitsega
Vanad ristid ja hauaplaadid järveäärses salus
on ägisedes vajunud viltu
Tundmatul planeedil
vaatab kurva näoga mees illuminaatori aknast välja
nähes võõras päikesevalguses teadvuse ookeani
Armastatu ilmub talle maatriksina
Maakamarale jäänud vanal Emal
sajab helesinises toakeses rohekas-rohelist vihma
Päike on Maa peal loojumas
Pealinnast Viljandisse kylla sõitnud
kuldsete kuuekymnendate Ema
loeb sinise tindiga kirjutatud romaani musti lehekylgi,
et teada saada,
mida tundsid ta täiskasvanud pojad teismeeas Mustamäe kortermajas
Päikeseloojangul hakkab ta rääkima mobiiltelefoniga
ja joob dzinni, sest teda kasvatanud vanaema on ammu surnud
Lastehalvatust põdenud ema Lonni,
kelle õde Rita põgeneb sygisel yle mere
ja synnitab seal vennad Kostabid,
polnud lõpetanud lootmast imesse
Anton näeb oma teiselt korruselt väikest Lonnit
ja kirjutab ta haige jalaga Tiinaks,
kelle armastus teeb terveks
Iirimaal astub lennukist välja
lumivalgeks pleegitatud juustega õbluke naine,
et jõuda sygisesele pööriöörituaalile
haige jalaga hipist ravitsejamehega,
kes elab lubjatud väravavahimajakeses
hoolitsedes aia , lootusetult haigete, dementsete ja surijate eest ...
Loojuvas päikeses kasvavad nendest puud
Nii nad mäletavad oma eelmiste elude mälestust
ja hulkuma läinud kasutytart, kes pidi saama kuninga kaasaks,
Päike on loojangul kuldne
Varavanad vananevad noored edevad mehed
astuvad kuue sambaga valevasse majja,
et saada kirjanikuks ja õppida kirjutama juttu,
kuidas kirjandusest välja saada,
aga ei saa
Neil on tahtmine Wismari haiglast systi võtta,
sest Päike pole veel loojunud
83-me aastane koomast välja tulnud naine
niidab yksi Kolga-Jaani lähedal heina.
Kaheksa väepärna all talus kivi all
puhkab ta teine,
kiindunud silmadega mees
Kolmandaks kavaleriks tulnud aitaja,
vanast naisest 20 aastat noorem alkohoolik,
hukkub purjuspäi peale päikeseloojangut pimedal teel
peatades autosid nende ette hypates
Vana daami tytar meilib Kanadast emale:
ärgu leinaku seda võõrast kalkarist varast ja võrukaela,
missiis, et ta ytleb oma onuks Alliksaare,
aga ema meelest olid tal ilusad kyyned ja varbad,
ehkki nägu pole enam meeles
Vana naine ei saa kunagi sõita tytre ja lastelaste juurde
Torontosse ja Calgarisse,
sest tal pea kumiseb ringi, kuulmist ei ole ja asjad ei pysi ka meeles
Yheksa tundi pealpool kuninglikke pilvi
kui päike on hõbedaselt loojumas,
selleks ei jätku temal tervist, ei raha
Kui ta kylastas kunagi seda võõrast maad,
siis ta polnud õppinud selgeks inglise keelt,
ent yks mustanahaline politseinik
juhatas talle õhtuhämaruses viisakalt teed
Pyhapäeviti istub punase torniga maakividest kiriku trepil kerjus
Plikana kõndis ta kodus ringiratast ymber ymmarguse tumeda laua,
padrates endale vaikse podinaga pikki muinasjutte
Kuid teda ei võetud kohe vastu valevasse kuue sambaga hoonesse
Klassiõed ei saanud talle laenata omi puhtaid teravate hammastega kamme,
sest nad olid juba haritud ja sisse saanud
Sisse saamata pole tal kuhugi välja astuda
alustamata lugu ei saa iial lõpetada
Seepärast ta nuuksub ja ymiseb ikka ja jälle
maakividest ja punastest tellistest kiriku kiviplaatidest trepil,
