Valge ja punane

Tulen kirikust, jõuluõhtu

Valge kalmukyynla keegi toonud

 oja veerde lumme

Syytan enda punase talle kõrvale
Valge ja punase kuma
paistmas öösi me aknasse

 

Advent

      mina, mina, Mina ...

 sina, sina, Sina ...

hõõgvel pimedas

vaikne syda lööb

                     

Tere, mitte kirja vaid vastust : testamentlikult P-Eerikuga

Inimese keha on ku põrm?

Tahaks hõisata ...

seni ku elan

pole ma mingi põrm,

surres ajan vaid nahka,

poolläbipaistvat kesta,

milles vaikne vägi suigub

ja olendid toituvad

Muidu olen ku järv,

kellel vaid talvel on keha -

läbipaistev või paistmatu jää

Ent kevadel keha sulab

sis voolan ja voolan

ja voolan

magusvalusa jõena

selle põhjatu mere poole,

mida ehk Sinagi tead

Praegu olen kyll põrm,

sest pole mind leida kuskilt

Meil võib ju tõsi olla
Meil võib tõesti tõsi olla

Põrmust põimuvad puud,

mille pikkade varjude peale,

ei söandaks Sinagi astuda

Neil võib ju valus olla

kui ma nende peal käin,
kui ma nende peal käin ...